Grete Treier tahab võidutunnet kogeda

Eesti parima naisratturi staatust tõestanud Grete Treier alustab pühapäeval Giro d’Italiat, kus loodab korrata mullust edukat esinemist.

Kaheksast etapist koosneval Itaalia velotuuril, kus Treier sai eelmisel aastal kokkuvõttes kaheksanda koha ning tänu venelanna Svetlana Bubnenkova põrumisele dopingukontrollis tagantjärele ka etapivõidu, tahab eestlane teha seda, mis eelmisel aastal tegemata jäi, kirjutas Postimees.

«Tahaks võidutunnet kogeda,» tunnistas Treier. «Eesmärgiks on mõistagi saada otsene etapivõit ning parandada üldkohta.»

Eesti meistrivõistlustel trium-feeris Itaalia profiklubis sõitev eestlanna nii eraldistardis kui ka grupisõidus. Kuna Giro on hoopis teine tase, ei näita Treieri sõnul siinsed võidud vormikõverast suurt midagi. Samas arvab ta end etapivõiduks küps olevat.

«Tegelikult on tippvorm ajastatud küll olümpiaks,» selgitas Treier. «Samas ei ole praegune seis eelmise aasta omast kehvem. Klubis on hooaja algusest peale Girost räägitud ning kuna eelmisel aastal sõitsin edukalt, loodavad nad minu peale tänavugi.»


Vastuolud klubis

Üks asi on võidutahe, kuid mõnes mõttes motiveerib 30-aastast eestlannat hästi sõitma ka silmajäämine mõnele muule klubile. Parem klubi tähendab Treierile mitut asja – peaks saama veel rohkematel võistlustel, eriti maailmakarikaetappidel osaleda, palk peaks vähemalt samaväärne olema ning vähemtähtis ei ole klubi poolt päris oma elamine, et saaks pere kaasa võtta.

«Siin Itaalias ei hoia mind otseselt küll miski kinni,» rääkis Treier. «Samas ei tohiks uue klubiga ka mööda panna. Kui mu mees tõesti minu juurde elama tuleks, oleks ta tõenäoliselt alguses töötu. Seega peaks palk olema nii suur, et elaksime ka sellises olukorras ära. Ainuke asi, mis perekonda Eestis kinni hoiab, on tütre kool. Kohanemine võõral maal võib raske olla.»

Lisaks elamistingimustele ei ole Treier rahul ka klubikaaslastega, kes tunduvad võõrastesse vaenulikult suhtuvat. Mullu olevat sama probleem olnud Treieri klubis sõitval venelannal, kes nüüd ka Treieri poole hoiab.

«Ei tea, millest see neil tuleb. Ehk on neil lihtsalt teistsugune temperament. Samas näiteks mehhiklannaga saan väga hästi läbi,» imestas Treier. «Tundub üldse, et naisratturite puhul esineb neid vastuolusid rohkem. Eriti pikkadel tuuridel, mida Giro ka on, esineb selliseid vingumisi rohkem. Loodan neilt Itaalias ikka abi saada. Probleemide ilmnemisel katsun siiski ennast mitte mõjutatuna tunda ning proovin keskenduda vaid oma sõidule.»

Eesti noor rattaproff Rene Mandri, kes sõidab Prantsusmaa klubis Ag2r, kukkus just meeste Giro d’Italial nii õnnetult, et enne sügist võistlema ei pääse. Pärast ilmnes, et süüdi olid mehaanikud, kes pidurite mittevahetamisega jätsid töö tegemata. Oma viga nad ei tunnistanud, vaid õigustasid ennast. Treieri sõnul on selles vallas arenetud.

«Vahel nad tõepoolest jätsid töid tegemata,» tunnistas Treier. «Nüüd on selliseid probleeme kõvasti vähemaks jäänud. Samas, ratta selga detaile kontrollimata kindlasti ei istu. Eriti pikal tuuril võib lõpupoole esineda näpuvigu ning seetõttu tuleb igaks juhuks alati valmis olla. Kuid olen üritanud nende peale näpuga näitamist vältida, sest oma süüd tavaliselt ei tunnistata.»


Olümpiamedal annaks rahu

Kuna tegemist on olümpia-aastaga, siis on ka naisratturite seas muutunud rangemaks dopinguteema. 2012. aasta Londoni olümpiani on Treieri käes ankeet, kuhu ta peab kõik oma toimetamised kirja panema. Kas või korraks olümpiakülast lahkudes peab märkima, mis kell ta seda tegi, kui kaua tal läks, kus ta käis ja nii edasi.

Treieri sõnul naiste rattamaailmas põrujatest kõvasti ei räägita ning patustajatest saab siis aimu, kui kedagi stardinimekirjades kaua nähtud ei ole.

«Aeg-ajalt võib täheldada, et keegi on pildilt kadunud, kuid enamasti on need nõrgemad sõitjad ning seetõttu on nende asjade ümber ka vähem kära,» selgitas Treier.

«Samas ka mu enda klubis räägitakse, et pikki tuure ilma süstimata vastu ei pea. Selle all mõeldakse siiski kergemaid asju, nagu näiteks glükoos. Üldiselt ma ise tarvitajaid, eriti naisi, ei mõista. Nad peaksid rohkem oma tervisele mõtlema, ja ka sellele, et neil on kunagi järelkasv tulemas.»

Treier, kes mõlgutanud ka loobumismõtteid, teab, mis võiks talle hingerahu anda, et tippspordiga saaks rahulikult lõpparve teha. Selleks tuleks saada üks tähtis medal.

«Ilmselt annaks hingerahu olümpiamedal,» tunnistas ta. «Tegelikult olen selline inimene, et kui ma näiteks lähen kolmandat kohta püüdma ja selle saavutan, siis mõtlen ikka pärast, et mis läks valesti. Samas ei ole minu jaoks vähemtähtis Eesti tutvustamine rattamaailmale, nagu seda tegi Jaan Kirsipuu. Enda heade esinemistega teeksin eestlastest naisratturite elu natukene lihtsamaks. Ehk hakataks neid rohkem märkama.»

Selles mõttes Treier jällegi Kirsipuu moodi ei ole, et pärast lõpparve tegemist nii tihedalt võistlema ei hakka, kuna tahaks end lastele pühendada. Ka treeneri rolli ta esialgu välistaks, kuid hüva nõu jagaks teistele lahkelt. On aga üks valdkond, mis teda väikesest peale huvitanud on ning mida vanaema peal harjutatud sai – masseerimine.

«See on mulle alati meeldinud,» sõnas Treier. «Pealegi on mul rattasõidust käed piisavalt tugevad ning sportlasena tunnetan ka teise lihaseid võib-olla ehk paremini kui tavamassöör. Usun, et suudaksin sportlastele päris kasulik olla.»

Advertisements

Lisa kommentaar

Kommenteerimiseks palun logi sisse, kasutades üht neist võimalustest:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: