“Tütar aina küsib, millal ma tippspordi lõpetan ja ta õe või venna saab.”

Grete Treier Pekingi olümpiast kaugemale ei vaata, sest peab lõpetamisplaane. “Tahan veel lapsi saada, vanus rõhub. Tütar küsib aina, millal ma tippspordi lõpetan ja ta õe või venna saab.” Mornid mõtted on mõneti tingitud klubis valitsevast kiuslikust õhkkonnast.

Treier poetab jutuajamises mitut puhku, et Pekingi olümpiast kaugemale ta ei mõtle. Noo? Kui areng samal moel jätkuks, oleks just London 2012 Treieri olümpia, kirjutas SL Õhtuleht.

“Allkirjastasin tippsportlase lepingu, kus pean dopingukontrollide jaoks kõik käigud kirja panema. Vaatasin, et leping kehtib Londoni olümpiani. Alles siis hakkasin mõtlema, et pärast Pekingit tuleb ka midagi,” muigab Treier. “Aga ma ei tea. Kui peaksin praegu otsustama… Siis pigem lõpetan pärast Pekingit.”

Miks?

“Tahan veel lapsi saada. Vanus rõhub. Olen kolmkümmend. Ehk pabistan üle, nagu ikka, aga… Sporti ei saa pidada elus kõige olulisemaks. Esikohal on tervis ja perekond, alles siis tuleb kõik muu.

Olin üksiklaps ja tahtsin väga-väga endale õde või venda. Anetel (7) olgu parem. Ta küsib aina, millal ma tippspordi lõpetan. Mitu last peaks me peres olema? Kaks kindlasti. Kolm.”

Jeannie Longo-Ciparelli saab kohe viiskümmend, kuid võitis taas Prantsusmaa meistrivõistlused nii eraldi kui grupisõidus. Kui kahe lapse sünnitamise järel naasta, jääb enam kui tosin aastat võidu sõita.

“Ei-ei, Longo karjääri ma ei ihka,” naerab Treier.

“Palud vett, nähvatakse: mine too ise.”

Treier tunnistab, et kõige karmim rattasõidu juures on viibida perest eemal. Itaalia klubi Gauss RDZ Ormu annab küll elamise, toidu ja kopsaka palga, kuid mitte kodutunnet. “Jah, mu töötasu on nüüd nii suur, et suudaks peret üsna ülal pidada, kuid Anete käib Eesti koolis ja… Ei, see ei tule kõne allagi. Aga pere peab koos olema. Lahusolek on kõige hullem. Olla üksi ses karussellis, pigistab energiast tühjaks. Koju tulles täituvad akud kiiresti.”

Akusid tühjendab jõudsalt klubis valitsev õhkkond, mida mürgitavad rivaalitsemine, kadedus, kaebamine.

“Piisab mul ühel sõidul korra grupist läbi vajuda, kui minnakse bossile kaebama – Treier ei pinguta,” ohkab Treier kogu südamest. “Issand, olen hooaja algusest peale kõiki aidanud, palju suudan. Ja siis kuulen, et keegi küsib bossilt – miks me Treieri peale mängime? Teinekord oled grupi ees, kontrollid sõitu ja palud naiskonnakaaslasel vett tuua, too nähvab: mine võta ise. Aga vesi on grupi lõpus, autos. Mina ei lähe kituma. Kannatan ära. Helistan abikaasale, tema rahustab mind maha.”

Lõpetas suhtlemise kiusliku prantslannaga

Bossile kitumine ei aita, too hoiab Treierit kui silmatera ja toob teistele eeskujuks. See tekitab kadedust. Ta räägib, et Grete käitub kui proff – venitab pärast võistlust ja trenni, sõidab lõdvestuseks peale, peab režiimi, läheb õigel ajal magama. “Midagi pole teha, kohusetundlikkus on mu loomuses. Mulle meeldib end venitada, õigesti toituda ja enne võistlust vara magama minna. Ma ei püsi poole ööni ärkvel.”

Asi läks ühel hetkel nõnda hulluks, et Treier pööras prantslannaga, kellega koos – lisaks ka venelanna – ridaelamu boksi asustatakse, tõsiselt tülli.

“Ei, kisklema me ei läinud, kuid erimeelsused olid suured. Venelannaga seejuures saan väga kenasti läbi,” selgitab Treier. “Lõpuks klaarisime asjad niivõrd-kuivõrd ära. Leppisime kokku, et inimesed võivad erinevad olla. Võidusõidul aitame teineteist, kuid muidu ei suhtle.”

Treier tunnistab, et kui saaks parema klubi, võiks ehk jätkata tippspordis veel paar aastat. Igatahes olla Saksamaa parima, Nürnbergeri klubi tema vastu huvi tundnud.

Soov: olla Girol ja olümpial tegija, mitte osaleja

Laupäeval asub Grete Treier mainekaima naiste velotuuri Giro d’Italia starti lootuses võita etapp ja olla kokkuvõttes parem kui mullu ehk vähemalt seitsmendal kohal.

“Vorm on hea ja loodetavasti olen üks naiskonna liidreid,” tõdeb Treier, kuid lisab, et ega ta oska kõige paremini abi ära kasutada, sest on aastate kaupa harjunud ise hakkama saama. “Ühel võidusõidul hakati mind lahti vedama, kuid lõpuks olid abilised eest kadunud ja mina üksi. See on nii ja naa. Mina arvan, et abilised ei viinud tööd lõpuni, boss leidis, et ma ei usalda teisi.”

Olümpial pole seevastu mingit muret – Treier on ainus Eesti esindaja. “Olümpia on eriline,” tunnistab Treier. “Kohal on ainult kõige paremad, 67 ratturit. Konkurents on isegi nii tihe, et paljud tugevad jäävad välja.”

Pekingi grupisõidu trass: 80 kilomeetrit tasamaad, siis 11 kilomeetrit mäkke, sama palju alla ja veel üksteist pluss üksteist. “Ma ei tea, kuivõrd rada mulle sobib. Ikkagi kaks suurt tõusu. Samas saan ma mägedes hakkama. Igatahes ei lähe ma olümpiale osalema, vaid tahan midagi ära teha.”

Advertisements

Lisa kommentaar

Please log in using one of these methods to post your comment:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: